Täna on Eesti valitsus võtnud endale ettevõtluse arendamise üheks eesmärgiks ettevõtete võimalikult lihtsa loomisstrateegia, milles nähakse majanduse hoogustamise tiigrihüpet. Tegelikkuses aga ei suudeta näha ettevõtete massilise loomise pahupoolt ja sellega kaasnevat probleemide ahelat.

Eestis on praegu olukord, kus ettevõtte alustamine ja lõpetamine on täiesti erineva raskusastmega protseduurid. Alustamiseks piisab ID kaarti ja interneti olemasolust, lõpetamiseks on vajalikud tunduvalt keerulisemad protseduurid, mida õiguspäraselt oskavad teostada vaid vähesed. See on viinud olukorrani, kus massiliselt jäetakse aruandekohustus täitmata ning oodatakse, kuni äriregister need sundkustutab või antakse koormaks muutunud ettevõte tankistile. Näiteks on likvideerimisel üle 8000 ettevõtte ning nii mõnigi on alustanud menetlusega 15 aastat tagasi. Absurdne näib ka olukord, kus 2015. aasta seisuga oli äriregistrisse kantud 230 000 ettevõtet, kellest maksid makse umbes 110 000 ettevõtet, ehk vähem kui pooled.

Mündi kaks poolt

Sarnast riigipoolset tegutsen-enne-kui-mõtlen käitumist ettevõtete loomise osas võib näha e-residentsuse programmist. Igapäevaselt ka e-residentidega tegeleva KRM Advisor juhatuse liige Argos Kracht nendib, et „kindlasti on tegemist väga hea ideega ning tuleb olla avatud, aga rõhuasetus on vale – selektsioon, integreerimine ning kontroll tegevuse üle puudub. Mitmetel värsketel e-residentidel, kes soovivad siin tegutsema hakata, puudub igasugune teadmine ja arusaam ärieetikast ning isegi meie lähinaabrid näevad Eestit koduturuna, kuhu tullakse  maksude optimeerimiseks”. Kracht lisab, et “ettevõtluse eesmärk ei ole mitte maksude optimeerimine vaid lisaväärtuse loomine nii, et sellest saaks osa kogu ühiskond. Ei ole saladus, et läänemaailm on tugevasti ülemaksustatud – maksud oluliselt üle 50% ei ole enam maksud, vaid loodud väärtuste jõuga ümberjagamine, mida võib teatud kontekstis lausa röövimiseks nimetada. Just selle koha pealt on Eesti oma suhteliselt mõõduka maksustamisega (ja efektiivse asjaajamisega) eeskujuks. Kuid ühiskond ei saa eksisteerida, kui see hakkab koosnema kümnetest tuhandetest “justkui ka” ettevõtjatest, kes ei loo mitte uut väärtust, vaid elatuvad pelgalt skeemitamisest. Mitte kõik e-residentsuse kaudu siia tulijad ei ole „udukogud“, aga siiski tõenäoliselt oluline osa neist ei suuda kanda ettevõtja vastutust. Nende oma kodumaal (näiteks Indias) ei ole ettevõtlus ja panganduse kasutamine mitte asjatult nii keerukad nagu need on, vaid just eelkõige seetõttu, et neil inimestel puudub reeglina vastutusvõime ja enesejuhtimise oskus ja seetõttu on omamoodi loomulik, et nendes ühiskondades on ettevõtte asutamisel ja/või raha liigutamisel teatud piirangud. Paljud e-residendid – seda eriti arengumaadest – kasutavad siin vaid Eesti ja EU poolt pakutavaid õigusi/võimalusi, kuid vastutuste ja kohustuste pool jääb sageli unarusse – nii nagu on juhtunud sõjapõgenikega. Paljudele neist isegi ei tule pähe, et nad peaksid kohalikke seadusi ja kombeid täitma, keelt oskama ja tööd tegema – nad näevad vaid oma õigusi.”

“Nii nagu põgenikele piiriületamise liiga kergeks tegemisel, peame mõtlema, kui kerge peab kõigil olema ettevõtjaks hakkamine. Kas tõesti odavus, lihtsus ja kapitali sissemaksmise mittenõudmine toob siia inimesed, kes on loovad ja suudavad oma ettevõtlusega tekitada uut lisaväärtust, või oleme hoopis enesepettuse lõksu langemas? Ei tohiks ka tähelepanuta jätta eestlaste kollektiivset alaväärsuskompleksi ning tunnustusvajadust. See tunnustus, mis e-residentsusega meile osaks on saanud ja saab, võib meid pimedaks teha ja tuua kaasa hilisemaid probleeme,” arvab Kracht.

E-residentsust nähakse ka võtmetegurina Eesti riigi maine loomisel mujal maailmas, kuid praeguseid sündmuste käike arvestades võib see mingil hetkel riigi kuvandit kahjustada ning sõnad “edu” ja „innovatsioon” võivad asenduda sõnadega “odav” ja “lihtne petta”.

Toome Läti “maksuime” meile?

Eelmise nädala lõpul ETV saates Foorum Sven Sesteri poolt öeldud mõte luua väiketegijatele ülilihtne ettevõtlusvorm innustaks ehk tõesti rohkemaid inimesi ettevõtjateks hakkama ja läheks kokku Maksu- ja Tolliameti peadirektor Marek Helmi mõttega anda ettevõtjatele võimaluse maksudeklaratsioone mitte esitada, muutes andmete edastuse automaatseks. Ometi tuleb aduda, et igas taolises ettevõtmises on omad miinuspooled, mis eeskujulikku ettevõtluskeskkonda hoopis hägusamaks teevad. Massiline ettevõtete loomine erinevate vormide all ei ole lahendus. Tänaseks on Läti näitel meile teada, et taoline Sesteri poolt pakutud plaan Lätis ei toiminud ning suurimaks kannatajaks oli sotsiaaleelarve.

Riigi idee hoogustada ettevõtlust, pole kindlasti halb, kuid sellesuunaline tegutsemine tuleb kordades põhjalikumalt läbi mõelda, kui praegu on tehtud. Eesmärk peaks olema tugeva majanduse loomine, mitte uute probleemide tekitamine. Tänane ärikultuur on kreenis – luuakse massiliselt ettevõtteid, mille edasine tegevus jääb tihti arusaamatuks ja keegi olukorrast täielikku ülevaadet ei oma. Riik peaks enne uute ettevõtete loomisstrateegia hoogustamist suutma reguleerida olemasolevate ettevõtete tegevust ning seaduspärast lõpetamist. See aitaks kaasa Eesti ärimaastiku puhtana hoidmisele ja jätaks riigist positiivsema kuvandi ka väljapoole.